Turaŭ

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Turaŭ

valgevene Ту́раў * / Turaŭ
*transkriptsioon: Turav
vene Туров
(Turov)

Coat of Arms of Turaŭ, Belarus.svg
Turaŭ vapp
Flag of Turaw, Belarus.svg
Turaŭ lipp

Pindala: 5,5 km² [1][2] Muuda Vikiandmetes
Elanikke: 2795 (2016)[3]

Koordinaadid: 52° 4′ N, 27° 44′ Ekoordinaadid: 52° 4′ N, 27° 44′ E

Turaŭ, Belarus - panoramio.jpg

Turaŭ (transkribeerituna Turav, venepäraselt Turov, poola keeles Turów, leedu keeles Turovas) on linn Valgevenes Homieli oblastis Žytkavičy rajoonis. Linn on Turaŭ külanõukogu halduskeskuseks. Turaŭ asub merepinnast 125 meetri kõrgusel, Homieli linnast 258 ja rajooni keskusest Žytkavičyst 25 kilomeetri kaugusel Prõpjatsi jõe kaldal.

Haridust annavad kaks keskkooli ja muusikakool. Linnas on kaks kultuurimaja ja kolm raamatukogu. Seal antakse välja ajalehte «Вольныя навіны». Ainsaks tööstusharuks on toiduainetetööstus – linnas valmistatakse hernekonserve ja mahla.[4]

Vaatamisväärsusteks on koduloomuuseum, Prypiacki rahvuspargi loodusmuuseum, linnamägi, kiviristid ja sealne aastal 1810 valminud õigeusu kirik.

Asula nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Linnamägi

Linna nime päritolu on teadmata. Ühe oletuse kohaselt andis linnale nime Nestori kroonikas mainitud varjaagide vürst Tur, kes olevat linna asutanud. Nestori kroonika kohaselt elas Tur aasta 980 paiku.[5] Samas ei ole teistes kroonikates selle Turi seoste kohta linnaga ei asutaja ega valitsejana mingeid viiteid.[6] Aastal 1880 kirjutas kohalik piiskop linna ajaloo, kus oletas Turovi Kirilli teostele tuginedes, et Tur ehitas pigem Kiievis asunud ja aastal 1146 kroonikates mainutud Turovi kiriku.[7]

Teise hüpoteesi kohaselt on linnale nime andnud tarvas (тур). Pavieł Špileŭski kirjutab, et taolise tüvega kohanimed on levinud üle kogu slaavlaste asuala ja kõigi nende seostamine varjaagidega oleks naeruväärne, lisaks oli piirkonda asutanud dregovitšite maadel palju tarvaid. Samas ei kinnita seda hüpoteesi ajalooallikad.[8]

Nime Tur kannab tänapäeva Pahosti külas asuv jõeharu. See Prõpjatsi haru on nüüdseks peaaegu kinni kasvanud, ent vanemate inimeste mälestuste kohaselt oli see varem veerohke ja seal asus jõesadam, mida kasutati metsa väljaveoks, samuti lõppes seal mööda Stviga jõge kulgenud veetee. Alaksandr Kryvicki ja Mikałaj Saskievič oletavad, et linna tekkele aitas kaasa sealne sadamakoht, nende hüpoteesi kinnitab asjaolu, et just samal perioodil sai sel moel oma nime samanimeline küla Połacki lähistel.[9]

Ühe versiooni kohaselt tuleneb linna nimi sõnast "тур", mis tähendas murdes torni, teise kohaselt asus seal Turile pühendatud hiiepaik.[10] Samas pole Turi-nimelise jumaluse olemasolu slaavi mütoloogias kuigi kindel.[11]

Kohaliku legendi kohaselt sai linn oma nime sellest, et üks türklane vajunud seal läbi jää ja kaotanud oma uhke mütsi (või siis uppunud). See versioon on aga tõenäoliselt vaid kohalik nali, mis põhineb linna nime ja türklast tähistava sõna "турак" kõlalisel sarnasusel.[12]

Valgevene ajaloolane Šamil Biekciniejeŭ toob ära asjaolu, et vanades kroonikates, mille puhul on oletatud seoseid linnaga, on sõna "тур" mitmel pool väikese algustähega, mistõttu on kohanime asemel pigem tegu nimetusega, olgu selle tähendus siis milline tahes.[13] Vanadel kaartidel kandis linn nime Tur ja Tiver.[14]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varaseim ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linna on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud aastal 980. Linn oli tähtis dregovitšite keskus, millest sai aastal 988 Turaŭ vürstiriigi pealinn. Esimene sealne vürst oli Svjatopolk I. Aastal 1005 loodi Turaŭ piiskopkond.

XVII sajand ja XVIII sajand olid linna õitsenguajaks. Toona oli sel võimas kaitserajatiste süsteem, seal oli ligi 40 kirikut (nende seas ka kaks peakirikut) ja kaks või kolm kloostrit. Tähtsaim kirik võis kanda nime Püha Sofia katedraal.[15]

Aastal 1158 piirasid Venemaa põhjaosa vürstid kümme nädalat Turaŭ linna, selle tagajärjel muutus Turaŭ vürstiriik iseseisvaks. Aastal 1160 piirasid linna kolmeks nädalaks sisse Volõõnia vürstid. Aastal 1241 vallutasid linna mongoli väed, linn tehti maatasa.

Sõda tõi kaasa varasemate kaubateede muutumise ja linn hakkas järk-järgult oma tähtsust kaotama. Vürstiriik lagunes osastisvürstiriikideks, millel olid teised keskused (Pinsk, Kleck, Słuck).

Linn Rzeczpospolita koosseisus[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta 1320 paiku liideti vürstiriik Leeduga. Umbkaudu sel ajal katkes ka Turaŭ vürstide liin, mistõttu linna hakkasid valitsema Leedu vürstid. XV sajandil hakkas linn kuuluma Glinskitele, administratiivselt kuulus see Trakai vojevoodkonda.

XIV sajandil alustasid röövretki sellesse piirkonda krimmitatarlased, kes tegid seda Ivan III palvel. Too kasutas tatarlaste abi Leedu idapiiri nõrgestamiseks, need omakorda kasutasid ära asjaolu, et Leedu väed olid Moskva-Leedu sõdades seotud Venemaa vägedega.

Aastal 1507 tõstis kohalik valitseja Mihhail Glinski mässu, soovides ühineda Moskvaga. Mässu keskuseks olid Glinski feodaalvaldused ehk Turaŭ ümbruskond. Aastal 1508 said aga ülestõusnud lüüa ja kuna vene vägedel ei olnud sõjas samuti edu, pidid nad Venemaale põgenema. Linna uueks omanikuks sai Konstanty Iwanowicz Ostrogski ja sellest sai Ostrogskite valdus.

Aastal 1521 põletasid krimmitatarlased linna maha. Nõnda otsustas Konstanty Ostrogski linnamäele uue kindluse rajada. Seoses haldusreformiga hakkas linn kuuluma Bresti vojevoodkonda ja Pinski maakonda. Sel ajal tekkisid ka Zajacella ja Zapiasočča eeslinnad, mis moodustavad tänapäeva Zapiasočča küla. XVI sajandil asusid linna juudid. Aastal 1621 läks linn Sapiehade valdusse.

Uputuse ajal laastasid Moskva väed korduvalt linna (seda tegid nii Moskvat toetavad kasakad kui ka Moskva enda väed). Katoliku vaimulikud hukati, ümbruskonna külad põletati maha, tabatud inimesed kas tapeti või kaevati elusalt maa sisse. Ligi 60 000 ümbruskonna elanikelt ära võetud lehma aeti Ukrainasse.[16] Pärast seda, kui Janusz Radziwiłł linna vabastas, oli linnas vaid 111 peret endise 401 asemel.[17]

Hilisem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linn aastal 1875

Seoses Poola jagamisega läks linn aastal 1763 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Mozõri maakonda. Toona oli linnas seitse õigeusu kirikut, seal tegutses ka sünagoog. Linn jagati Ivan Sollogubi ja kindral Seljabini vahel. Ühtlasi sai linnast alev. Veel samal aastal müüs Sollogub osa maadest ja metsast inglise firmale Pete&Forster, mis alustas ümbruskonnas intensiivset metsalangetamist. Aastal 1800 konfiskeeris Paul I sealsed valdused.

Aastal 1795 alustas tööd postimaantee, mis kulges Mazyrist läbi Žytkavičy, Turaŭ ja Lenini Davyd-Haradokki. Uusi kannatusi tõi elanikkoonnale kaasa 1812. aasta isamaasõda. Piirkond laastati ja kuni aastani 1817 kestnud näljahäda tappis kolmveerand linna elanikkonnast. Aastal 1834 põles linn peaaegu täielikult maha, tules hävis viis kirikut. Aastal 1865 avastati linnast Turaŭ evangeelium, XI sajandist pärinev kirikuslaavi keelne Uue Testamendi tekstidega käsikiri.[18]

Sünagoog aastal 1910

Aastal 1860 oli linnas kolm õigeusu kirikut, kolm juudi palvemaja ja sünagoog. Aastaks 1892 oli linnast saanud alev, millel oli õigus pidada kaks korda aastas laata. Aastast 1897 on teada, et alevis tegutsesid sidejaoskond, fotosalong ja tellisevabrik. Linnas oli neli õigeusu kirikut, katoliku kirik ja sünagoog, linnas oli neli kõrtsi. Turaŭs oli ka jõesadam. Samanimelises mõisas tegutses auruveski. 52,3% alevi elanikest olid toona juudid.[19]

Aastal 1919 läks Turaŭ Valgevene NSV koosseisu.[20] Alevi elanikkond jäi Stalini repressioonidest peaaegu puutumata, selle ohvriteks langes vaid 46 kohalikkku elanikku. Teise maailmasõja ajal hukkasid saksa okupatsiooniväed suurema osa alevis elanud juutidest, aastaks 2003 olid alevisse jäänud vaid üksikud juudi pered.[21] Turaŭ sai linnaõigused tagasi aastal 2004. Aastal 2010 algasid uue katedraali ehitustööd.

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

  • 6000 (1200)
  • 3000 (1649)
  • 1183 (1886)
  • 6435 (1909)
  • 6217 (1923)
  • 5264 (1924)
  • 5393 (1926)
  • 4500 (1933)
  • 5439 (1939)
  • 3799 (1979)
  • 3500 (2000)
  • 3200 (2003)
  • 3100 (2006)
  • 2967 (2009)
  • 2795 (2016)

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://gp.by/upload/iblock/0c7/0c77b7a70bc8b48d969b9da8379e9542.pdf
  2. Venekeelne Vikipeedia
  3. Численность населения на 1 января 2016 г. и среднегодовая численность населения за 2015 год по Республике Беларусь в разрезе областей, районов, городов и поселков городского типа
  4. Старшыня Гомельскага аблвыканкама Уладзімір Дворнік: «Дрэнных спецыялістаў не бывае» // Звязда.
  5. Жучкевич В. А. Краткий топонимический словарь Белоруссии. — Мн.: Изд-во БГУ, 1974. Lk. 380.
  6. Крывіцкі, А., Саскевіч, М. А імя яму Тураў... // Спадчына. — 1994. — № 2. — Lk. 28.
  7. Кирилл еп. Творения Кирилла, епископа Туровского, с предварительным очерком истории Турова и туровской епархии до XIII века. — Киев, 1880. — 296 lk.
  8. Крывіцкі, А., Саскевіч, М. А імя яму Тураў… // Спадчына. — Мн.: 1994. — № 2. — Lk. 29.
  9. Крывіцкі, А., Саскевіч, М. А імя яму Тураў... // Спадчына. — Мн.: 1994. — № 2. — Lk. 32—34.
  10. Крывіцкі, А., Саскевіч, М. А імя яму Тураў... // Спадчына. — Мн.: 1994. — № 2. — Lk. 30.
  11. Прохараў, А. Тур // Беларуская міфалогія: Энцыклапед. слоўн. / С. Санько [і інш.]; склад. І. Клімковіч. — 2-е выд., дап. — Мн.: Беларусь, 2006. — Lk. 510.
  12. Крывіцкі, А., Саскевіч, М. А імя яму Тураў... // Спадчына. — Мн.: 1994. — № 2. — Lk. 31.
  13. Бектинеев, Ш. И. Этимология названия города Турова / Ш. И. Бектинеев // Матэрыялы па археалогіі Беларусі.№ 3: Да 70-годдзя з дня нараджэння П. Ф. Лысенка / [НАН Беларусі, Ін-т гісторыі; Уклад. А. М. Мядзведзеў, І. М. Язэпенка; Навук. рэд. А. М. Мядзведзеў]. — Мн.: [б. в.], 2001. — 280 lk.: іл. — Lk. 16 — 19.
  14. Turów w Słowniku geograficznym Królestwa Polskiego. T. XII: Szlurpkiszki – Warłynka. Warszawa, 1892.
  15. Мельнікаў А. А. З неапублікаванай спадчыны: Манаграфіі, артыкулы, вершы, матэрыялы навуковай канферэнцыі, успаміны сучаснікаў / Аляксей Мяльнікаў. — Менск: Выд-ва «Чатыры чвэрці», 2005. — 592 lk.: іл. ISBN 985-6734-28-2
  16. Сагановіч Г. Невядомая вайна: 1654—1667. — Менск, 1995.
  17. ВКЛ. Энцыкл. Kd. 2. — Менск, 2005. Lk. 676.
  18. Шумейка М. Ф. Гісторыя беларускай археаграфіі / Археаграфія: курс лекцый. — Мінск: БДУ, 2005
  19. Семья Райхман из Турова. Д-р Леонид Смиловицкий; (Diaspora Research Institute of Tel Aviv University)
  20. 150 пытанняў і адказаў з гісторыі Беларусі / Уклад. Іван Саверчанка, Зьміцер Санько. — Вільня: Наша Будучыня, 2002. — 238 lk. ISBN 9986-9229-6-1.
  21. Smilovitsky, Leonid, A Byelorussian Border Shtetl in the 1920s and 1930s: The Case of Turov

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]